Rauakaevu allikas on eriline oma rauarikka vee poolest, seda näitab roostekarva sete allika põhjas. Suur osa allika veest voolab edasi Liinjärve, nii et selle põhja koguneb märkimisväärne kogus rauasetteid. Tänapäeval paistab see lihtsalt huvitava loodusnähtusena, aga muinasajal oli järvemaagi töötlemine üks tähtsamaid viise raua saamiseks. 

Rauarikas maapind tähendas võimalust arenguks. Linnus rajatigi Rõuge kanti osalt selleks, et kontrollida ümberkaudseid rauaallikaid. Siinne linnus (rajatud I aastatuhande teisel poolel) ei varustanud rauaga ainult kohalikku kogukonda, vaid ka kaugemaid asulaid. Arheoloogid on Rõuge linnamäelt leidnud kümmekond sulatus- ja sepistuspaika – see kinnitab, et rauatöö oli siin kandis tähtis tegevusala.

Raud tekib, kui põhjavees lahustunud raud jõuab maapinnale ja puutub kokku õhuhapnikuga, sellest tekib nähtav roostekarva sade. Protsessi mõjutavad ka erilised rauabakterid (teadlaste hinnangul kuni 40+ liiki), vee happesus, temperatuur ja hapnikusisaldus. Talvisel ajal, kui veetase on madal, on allikavees eriti palju rauaühendeid.
Muinasajal koguti maaki talviti otse järvest: jäässe raiuti augud ja nende kaudu toodi veest välja settekogumeid. Rauasulatamine oli keeruline töö, mida tundsid vähesed. Teadmisi ja oskusi anti edasi vaid oma pere ringis. 

Kas teadsid, et 100 kilogrammi puhta raua saamiseks kulus umbes:
600 kilogrammi maaki (soost või järvest),
1300 kilogrammi puusütt.

Kas teadsid, et ahjust tulnud niinimetatud toorraud on algul väga habras. Enne kasutamist tuli seda kokkupressimiseks pakul puuhaamriga taguda – alles siis sai hakata sellest tööriistu või muid esemeid valmistama.