Rauaaegse talu rekonstrueerimine Rõuges algas 2010. aastal Viire Kobrusepa eestvedamisel. Talu koosneb neljast hoonest ja püstkojast. Majade eeskujud pärinevad Rõuge viikingiaegselt linnamäelt ja asulakohalt, ümberkaudsetest maadest ning etnograafiast.

Muinastalu eesmärk on luua keskkond Eesti vanema ajaloo tundmaõppimiseks.

Talu neli hoonet ehitati ristpalkkonstruktsioonis. Katuste puhul on katsetatud erinevaid materjale ja ehitusviise. Hoonete nurkades asuvad tapid – koerakaelad – ja piki palke kulgevad sooned –varad – tahuti kirvestega, mis valmistati viikingiaegsete kirveste

eeskujul. Teine suur töö majade ehitamisel oli palkide koorimine, mida tehti käsitsi liimeistriga.

Esimesena valmis muinastalus elumaja, mis on ainuke soojustatud ja köetav hoone. Maja suuruse ja ahju asukoha eeskujuks olid linnamäelt leitud hoonejäänused. Eluhoone soojapidavuse katsetamiseks viidi 2012. aastal läbi elamiseksperiment – saatuse tahtel oli tegemist selle talve kõige külmema ajaga, kuni 33 külmakraadi. Eksperimendi tulemusena saadi teada, et maja peab tõepoolest sooja.

Kuuselattidest püstkoda kasutatakse suveköögina. Selle ehituseks kulus üle 200 lati. Selleks, et latid ilmastikule paremini vastu peaks, kooriti need kogu ulatuses liimeistriga

ja alumised otsad põletati.

Laut on hoone, kus hoitakse koduloomi. Viikingiajal kasvatati samu loomi, keda tänapäevalgi: veiseid, lambaid, kitsi, sigu, hobuseid ja kanu. Hoone katus on valmistatud kuuseroigastest ning tihendatud kasetohuga. Lauda ees on roigastest ja vitstest punutud loomaaedik.

Ainuke puitpõrandaga hoone muinastalus on ait. Ait ehitati maapinnast kõrgemale, et tagada hoonele hea tuulutus ning kaitsta seda maapinnast tuleva niiskuse eest. See tagab paremad tingimused toiduainete ja riiete säilimiseks.

Hoone katus on valmistatud pilliroost, mida ümbruskonnas asuvate järvede kallastel leidub ohtralt. Hoone on lukustatav kodalukuga.

Sepikoja ehitusel peeti silmas metallitööd, kus temperatuurid ületavad 1000 kraadi. Selle jaoks ehitati sinna puitkarkassile savist ääs, milles võib lõõtsa abil kuumutada sepistamiseks nii rauda kui ka valamiseks pronksi ja hõbedat. Sepikoda ehitati suure uksega, mis annab vajadusel töökotta palju valgust.

Sepikoja kõrval rauasulatusahjus on toimunud mitu rauasulatuskatset, millest edukaimas õnnestus toota ligi 1,5 kg toorrauda.

Pakktaru on endisaegne puupakust õõnestatud mesitaru. Mesilased ehitavad kärgi otse puuõõnde – nagu nad teeksid seda looduseski. Selliseid tarusid kasutati enne tänapäevaste tarude leiutamist.

Põhja-Euroopas hakati mett koguma juba kiviajal, üle 8000 aasta tagasi. Mesi oli tol ajal haruldane maius ja oluline looduslik magustaja. Lisaks kasutati mett mõdu valmistamiseks – see kääritatud jook on üks meie esivanemate pidulaua vanemaid alkohoolseid jooke.
Palume mesilasi mitte segada!