Aastatel 1951–1955 toimunud arheoloogilistel kaevamistel leiti linnamäe õuealalt mitme hoone jäänused. Need olid olnud lihtsad ristpalkmajad savipõrandate ja kerisahjudega. Seinapalkidest olid alles vaid üksikud tulekahjus söestunud tükid. Linnus on põlenud vähemalt viis korda, kuid on iga kord uuesti üles ehitatud – Rõuge rahva visaduse tõenduseks.

Muinas-Rõuge elanikud harisid maad alepõllunduse abil, pidasid koduloomi, küttisid ulukeid, eriti põtru ja kopraid, ning tegelesid käsitööga. Siin sulatati rauda ning valmistati rauast ja väärismetallidest esemeid, põletati savinõusid, töödeldi puitu, luud ja sarve, kedrati lõnga ja õmmeldi rõivaid.

9.–10. sajandil, viikingiajal, kujunes Rõugest tähtis piirkonna keskus. Siin resideerus pealik, keda võib pidada kohalikuks kuningaks, kes kogus makse ja korraldas relvastatud kaaskonnaga sõjakäike naaberaladele. Rõuge oli tol ajal osaks laiemast kaubandusvõrgustikust, mis ulatus Põhja-Euroopast kuni araabia maadeni. Siit pärit karusnahku, eriti kopra- ja nugisenahku hinnati kõrgelt. Veeteed ühendasid Rõuget Peipsi-Pihkva järvesüsteemiga, võimaldades ühendust põhja ja idaga. Lõuna suunal käis liiklus Koiva jõkke suubuva Mustjõe kaudu.

11. sajandil vanad kaubateed hääbusid, linnused hüljati ja ka Rõuge küla jäi tühjaks. Rahvapärimuses kandus siiski edasi teadmine kunagisest tähtsast paigast. 1613. aastal mainiti Rõuget esimest korda kirikukihelkonnana ning tänapäevane Rõuge alevik kujunes välja 19. sajandil.