Ööbikud saabuvad Rõugesse maikuu alguses. Need välimuselt tagasihoidlikud ja loomu poolest häbelikud linnud hoiduvad põõsaste varju ning pesitsevad maapinna lähedal. Ööbikuorg oma rikkaliku toomingapõõsastikuga on neile ideaalne elupaik.
Ööbikulaul kostab kuni kilomeetri kaugusele ja kõlab peamiselt öösel – kuni päikesetõusuni; päeval on see harv ja juhuslik. Just seetõttu seostatakse ööbikuid luuleliste suveöödega ning Ööbikuorgu peetakse romantiliseks paigaks.


Ööbikuorg ei ole siiski ainult ööbikute kodu: siin kõlab ka teiste lindude laul. Lehtmetsas ja põõsastes laulavad tihased, rästad, põldlõokesed ja linavästrikud.
Juulikuu hakul kooruvad pojad ning laulu jääb vähemaks, sest vanemate aeg kulub järelkasvu eest hoolitsemisele. Augusti alguseks oskavad linnupojad lennata ning septembris algab ränne talvitumispaika Ida- või Lõuna-Aafrikas.

Rõuge rahvas on alati laulda armastanud – siin õpitakse laulma juba lasteaias, koos ööbikutega. Kohalik laulumänguselts oli esindatud juba esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus.
Rõuge segakoor kasutab siiani algusaegadest pärit lipu kujundust juhtlausega „Kes kibedat ei kannata, see magusat ei maitse!”. Valla laulupidude traditsioon sai alguse 1925. aastal Rõuge pargis toimunud laulupäevaga.